Veinivalmistamine
Kutsume teid südamest lugema meie erisarja kolmandat osa, kus perekonnalugu esitame mitte niivõrd „köögipoolelt”, kuivõrd seotuna kulinaarse traditsiooniga – vanade ja veidi uuemate retseptidega. Selles loos mängib tähtsat rolli hea maitse – sõna otseses mõttes, sest siin mainitud inimesi ühendasid lisaks perekondlikele sidemetele, ideaalidele, missioonitundele ja töömoraalile ka kodune laud ning selle ääres söödud toidud – nii argised kui ka erilised. Ja kuna mõtted keerlevad juba lähenevate jõulude ümber, saadab meid selles osas tõeliselt pidulik maitse.
Härra Piotr Rydzewski lahkel loal piilume taas tema erakordselt huvitavasse perekonnaarhiivi. Nii et traditsiooniliselt – kõigepealt paar lauset jutustust ja ainulaadsed fotod, seejärel kulinaaria…
Julgustame teid, kallid lugejad – proovige antud retsepte oma kodudes kasutada, kohandades neid mitte ainult tänaste võimaluste, vaid ka enda eelistuste järgi. Võrratu maitsega roogade loomine on parim tee erilise meeleolu loomiseks, mida on eriti vaja just jõulu- ja uusaastaajal.
Eelmises osas meenutasime mh Antoni Kuźnickit – Kaliszi ringkonna raudteeametnikku ja härra Piotri vanavanaisa. Härra Antoni etendas raudtee ajaloos märkimisväärset ja kaunist rolli – Poola jaoks erakordselt tähtsal ajal. Siin on erakordne dokument, väljastatud 11. novembril 1918. Seda kuupäeva teame kõik kui üht olulisemat päeva meie ajaloos – iseseisvuse taastamise päeva.
© Piotr Rydzewski
See kiri, mis on märgistatud Łódźi sõlmpunkti raudteelaste liidu templiga ning varustatud täpse kellaajaga (kell 22) ja raudtee juhtkonna allkirjadega, kohustab härra Antonit, liiklusosakonna referenti, kelle töökoht asus Składowa tn 21, et „käesoleva käsu kättesaamisel viivitamata asuda sakslastelt üle võtma jaama Łódź Kaliska ning mehvitada Poola raudteepersonaliga kõik jaamad ja valvepostid kuni Szczypiornoni” [Szczypiorno on tänapäeval Kaliszi linnaosa].
Sõites tänapäeval rongiga, eriti Łódźi piirkonnas, tasub meenutada selliseid inimesi nagu Antoni Kuźnicki, tänu kellele jõudis iseseisvus paljudesse paikadesse mööda rööpaid – sõna otseses mõttes koos veduri vile ja Poola raudteelastega.
Ja nüüd retseptid – seekord kaks korralikku liharooga, mis võivad olla suurepärane valik pühade lõunasöögiks. Peaosas – sisefilee!
Retseptides säilitame üldjoontes originaalse kirjaviisi, tehes vaid hädavajalikke keelelisi ja toimetuslikke muudatusi.
PRAAD SISEFILEEST
Veisesisefileest eemalda sooned, spikerdada peekoniga, soola ja pane potti, asetades alla pekiviilud ja rõngasteks lõigatud sibula – kata kaanega ja lase haududa. Kui juba [on] hästi pehme, vala peale äädikat ja tõsta taas tulele – võta küpsetatud või keedetud ja jahtunud vasikamaks, hõõru riivil, pane uhmrisse, lisa 3 muna, riivsaia, tambitud vürtse [vürtsmaitseaineid], soola, võis läbi praetud sibulat. Sega see kõik, vormi sellest vaagnale ringi [ääristus ümber vaagna serva], kaunista väljalõigatud ja kergelt pruunistatud saiatükikestega, võta sisefilee, lõika, lao samale vaagnale, kihistades sama farsiga, millega vaagna serv on kaunistatud, ainult vedelda see sisefileest saadud kastmega. Nii asetatult võta veerand liitrit [1/4 liitrit] head hapukoort, 3 munakollast, lisa riivitud mädarõigast, sega ja vala see sisefilee keskele ja peale, nirista peale selle sisefileest saadud „rasva”, pane ahju. Kui pealt pruunistub, vii lauale.
© Piotr Rydzewski / foto: BROWIN
SISEFILEE „HEDONISTIDELE”
(ehk siis antud juhul kõigile, kes saavad maitsvate roogade degusteerimisest eriliselt suurt naudingut!)
Lõigata sisefilee u 3 cm paksusteks viiludeks. Iga tükk peksta õhukeseks, soolata, pipardada, määrida sinepiga; igale lihatükile lüüa munakollane ja laotada üle kogu pinna. Puistata peale peeneks hakitud sibulat ja riivitud mädarõigast – voltida pooleks ja praadida kuumal rasval mõlemalt poolt. Serveerime friikartulite või kartulitega.
...sest kodune on parem!
